Täna räägin jälle kujundustega seotud õigustest, seekord on teemaks Smiley kaubamärk. Olen varem kirjutanud, et müüsime oma kujunduste ja trükitud kleebistega särke. Ühele kujundusele panime sõbraliku teksti ja selle kohale naerunäo. Lihtsalt ring, kaks silma ja naeratav suu, mida kõik tunnevad.
Me ei mõelnudki, et sellise pildiga võivad olla seotud kellegi õigused. Minu jaoks oli see peaaegu nagu täht või kirjavahemärk. Panin särgid müügiplatvormidele üles ja neid osteti tasapisi. Võibolla paar tükki nädalas.
Siis tuli Etsylt kiri, et meie kuulutus on intellektuaalomandi rikkumise kaebuse tõttu eemaldatud. Kirjas olid registreerimisnumber ja õiguste omaja kontaktid. Avasin kuulutuse ja arvasin esialgu, et probleem on tekstis või mõnes üksikus sõnas. Täpset lauset ma enam ei mäleta. Mõte oli umbes selline, et naerata, kui sulle meeldib seda särki kandev kena mees.
Hakkasin asja uurima ja kontrollisin kirjas olnud numbrit Ameerika andmebaasis. Nii sain teada Smileyga seotud õigustest ja brändi ajaloost, mis algas Prantsusmaal seitsmekümnendatel. Ettevõtte enda andmetel registreeriti selle logo kaubamärgina esimest korda 1971. aastal. Mina nimetasin seda tookord patendiks, kuigi patent, kaubamärk ja autoriõigus on eri asjad.
Mind üllatas, et nii tuttav sümbol võib kuuluda kaitstud brändi juurde. Minu loost ei järeldu siiski, et iga naeratava või kurva näo kasutamine oleks kõikjal keelatud, isegi väljaspool äritegevust. Olulised on konkreetne pilt, riik, kaubad ja kasutusviis. Samas ei lahenda õiguste küsimust automaatselt ka see, kui joonistada võõras märk ümber, muuta naeratus silmapilgutuseks või lisada oma detaile.
Nimede, loosungite ja tuntud logodega olin ka varem püüdnud ettevaatlik olla. Siin ei tulnud mulle lihtsalt pähegi, et midagi tuleks kontrollida. Pärast seda juhtumit hakkasin tähelepanelikumalt vaatama ka tootenimedes ja märksõnades kasutatavaid sõnu, sealhulgas sõna Smiley. Kaubamärgi olemasolu ei keela sõna igas olukorras, kuid tuttav sõna ei ole automaatselt igaks kasutuseks vaba.
Püüdsin õiguste omajaga ühendust saada nii kirja kui ka telefoni teel, kuid vastust ei tulnud. Tahtsin selgitada, et mul polnud kavatsust kellegi õigusi rikkuda ja ma polnud teemat piisavalt uurinud. Tahtsin vabandada, lahendust arutada, paluda kaebuse tagasivõtmist ja vajaduse korral kaaluda ka rahalist kokkulepet. Nägin, et kirju avati, aga vestluseni me ei jõudnud.
Lõpuks jäigi kaebus minu kontole. See õpetas mulle, kui ootamatud võivad olla kujundustega seotud õiguste küsimused. Nüüd püüame kontrollida ka tuttavaid sümboleid, mida varem pidasime kõigile vabalt kasutatavaks. Sellest, et kõik ju tunnevad seda märki, ei piisa müügiplatvormil muretuks tegutsemiseks.
